Liiga palju tööd.
Liiga palju lootust.
Aga tasu on hea.
Kui ta tuleb.
Kui ma üritan meenutada, mida ma viimased kaks nädalat teinud olen, tulevad meelde vaid mõned päevad, võibolla seepärast, et ööd on liiga lühikesed ja päevad sulanduvad ühte.
Ma tunnen ennast hästi, kõik, mis on oluline on suurepärane. Mina, Teie ja see, kuhu mu energia läheb.
2012-01-08
2011-12-30
2011-12-11
Ilus õhtu üksi kuid mitte üksinda Levikas.
ÜKS KUNINGAS OLI KORD MAATA
Jaan Kaplinski
Üks kuningas oli kord maata
ja krooni ei olnud tal
nii elas see kuningas väike
suure sinise taeva all
nii elas see kuningas väike
ja kurvaks sai tema meel
et teistel on maad ja kroonid
ja temal ei ole veel
läks kuningas targa juurde
kust saada krooni ja maad
tark ütles mine ja oota
ja kord nad mõlemad saad
tark ütles mine ja oota
ja silitas kuninga pääd
ta silmad olid nii selged
ta sõrmed olid nii hääd
läks kuningas tagasi koju
ja jälle ootama jäi
läks koju ja istus maha
oma troonile paljapäi
ja oma maast ja kroonist
sääl istudes unistas
all suure sinise taeva
see väike kuningas
ta istus ja läksid päevad
ja nädalad ja kuud
ta silmis paistis taevas
ja pää kohal kõikusid puud
ta silmis paistis taevas
ja juustes lähenev talv
nii kuningas istus ja ootas
ja tema pää oli hall
ei saanud kuningas krooni
ja maad ei saanud ka
ta surmani troonil istus
ja troonile suri ta
sai kuningas tammekirstu
nii nagu on kuningail viis
auk murti külmanud mulda
ja sinna ta viidi siis
nüüd maa oli tema kohal
ja all ja taga ja ees
kuid temal veel maad ei olnud
ta oli ju kirstu sees
nüüd maa ja kuninga vahel
oli kõva tammepuust laud
nii külm ja kale oli
see kuninga talvine haud
ta lamas väga kaua
sääl maa sees mulla all
ja maad tal ei olnud ikka
ja krooni ei olnud tal
nii läksid päevad ja suved
ja tuuled tegid häält
ja kuningas lamas ja liha
tal kõdunes luude päält
nii liha kõdunes luudelt
ja ümbert pehkis sark
ja ühel kevadel sündis
nii nagu ütelnud tark
kui maa pääl sulas lumi
ja maa alla nõrgusid veed
muld liikus ja liigutas laudu
et enam ei kestnud need
siis lauad vajusid kokku
ja igast urbest ja praost
maa tuli kuninga juurde
ja nõnda ta pääses sest paost
nii maa tuli kuninga juurde
maa must ja jahe ja suur
ja tasa sirutas sõrmed
luude vahele elupuu juur
nii kuninga kroonisid viimaks
oma juurtega elupuud
ja suure leidmise õnnes
maaks sulasid tema luud
said kuninga kalmul kokku
maksalilled ja kikkapüks
ja meie teame et nõnda
on kuningas maaga üks
nii kuninga maaga köitis
üks surmast tugevam lõim
oh rohu rohelist naeru
oh haud kuhu jäi sinu võim
ÜKS KUNINGAS OLI KORD MAATA
Jaan Kaplinski
Üks kuningas oli kord maata
ja krooni ei olnud tal
nii elas see kuningas väike
suure sinise taeva all
nii elas see kuningas väike
ja kurvaks sai tema meel
et teistel on maad ja kroonid
ja temal ei ole veel
läks kuningas targa juurde
kust saada krooni ja maad
tark ütles mine ja oota
ja kord nad mõlemad saad
tark ütles mine ja oota
ja silitas kuninga pääd
ta silmad olid nii selged
ta sõrmed olid nii hääd
läks kuningas tagasi koju
ja jälle ootama jäi
läks koju ja istus maha
oma troonile paljapäi
ja oma maast ja kroonist
sääl istudes unistas
all suure sinise taeva
see väike kuningas
ta istus ja läksid päevad
ja nädalad ja kuud
ta silmis paistis taevas
ja pää kohal kõikusid puud
ta silmis paistis taevas
ja juustes lähenev talv
nii kuningas istus ja ootas
ja tema pää oli hall
ei saanud kuningas krooni
ja maad ei saanud ka
ta surmani troonil istus
ja troonile suri ta
sai kuningas tammekirstu
nii nagu on kuningail viis
auk murti külmanud mulda
ja sinna ta viidi siis
nüüd maa oli tema kohal
ja all ja taga ja ees
kuid temal veel maad ei olnud
ta oli ju kirstu sees
nüüd maa ja kuninga vahel
oli kõva tammepuust laud
nii külm ja kale oli
see kuninga talvine haud
ta lamas väga kaua
sääl maa sees mulla all
ja maad tal ei olnud ikka
ja krooni ei olnud tal
nii läksid päevad ja suved
ja tuuled tegid häält
ja kuningas lamas ja liha
tal kõdunes luude päält
nii liha kõdunes luudelt
ja ümbert pehkis sark
ja ühel kevadel sündis
nii nagu ütelnud tark
kui maa pääl sulas lumi
ja maa alla nõrgusid veed
muld liikus ja liigutas laudu
et enam ei kestnud need
siis lauad vajusid kokku
ja igast urbest ja praost
maa tuli kuninga juurde
ja nõnda ta pääses sest paost
nii maa tuli kuninga juurde
maa must ja jahe ja suur
ja tasa sirutas sõrmed
luude vahele elupuu juur
nii kuninga kroonisid viimaks
oma juurtega elupuud
ja suure leidmise õnnes
maaks sulasid tema luud
said kuninga kalmul kokku
maksalilled ja kikkapüks
ja meie teame et nõnda
on kuningas maaga üks
nii kuninga maaga köitis
üks surmast tugevam lõim
oh rohu rohelist naeru
oh haud kuhu jäi sinu võim
2011-12-05
2011-11-22
2011-11-07
2011-11-04
2011-10-24
Subscribe to:
Posts (Atom)